Minust on saamas rohenäpp. Hingelt olen kindlasti juba aiahaldjas. No nii kolm aastat juba. Seni olin aiast vaid oma magusates unedes unistanud – kuidas ma hommikul ukse avan ja sealt avaneb vaade imeilusale aiale. Just imeilusale. Varem olid mu unistustes pigem maasikad ja tomatid ja salatid. Kõik see, mida saab söögiks kasutada ning mis lastele rõõmu pakub.

Kuid selleks, et aiamaad ikka päriselt nautida, otsustasin oma aiamaa unistusele lisada meeletu koguse ilu, et selle oluliseks osaks oleks pakkuda siiski ka silmailu. Ja kuidas ma siis oma esimesed sammud unistuse suunas tegin?

Kanad, küülikud ja aiamaa  

Loodus on mind alati enda poole tõmmanud ning sel kevadel saigi perega otsus tehtud ja hoopis Hiiumaale kolitud. Siin on loodus metsik ja mitmekülgne. Meri ja mets kohtuvad, kõikjal jooksevad ringi hirved ja rebased. Nüüd, kus olen tõeline maakas, plaanin sellest maksimumi võtta. Kes teab, võib juhtuda, et mõne aasta pärast soovime perega hoopis mõnda suurlinna kolida! Parem olgu siis sellest maal veedetud perioodist võetud parim, mis võtta annab.

Kanad, küülikud ja aiamaa olid kolm asja, mis mu peas keerlesid. Uurisingi siit-sealt, kust saaksin endale kanu, kust jäneseid, ja rõõmsalt istutasime lastega seemnekesi potikestesse veel siis, kui õues puhus alles talvine tuul. 

Peagi sain aru, et kanad ja küülikud vajavad oma erilist majakest ning, et neid rebaste, nugiste ja kotkaste eest kaitsta, tuleb veel lisaks palju ära teha. Hea küll, tundus, et küllap on mul aiamaa unistusega kõige kergem algust teha. Taimekesed pottides juba pistsidki oma pead mulla seest välja.

Esimesed sammud

Hakkasingi siis aiamaad planeerima. Aga oot, kas teha aed permakultuuri järgides või lausa väike põlluke, kas tahan panna taimed kastidesse? Ja kui, siis millistesse? Ning, kus on ikkagi see kõige päikeselisem ja tuulevaiksem koht?  Ei ole nii, et võtad oma taimed ja hakkad aga maad kaevama. No tõesti ei ole. Siin Hiiumaal on maapind selline, et ka suurem mees peab kogu oma jõu kokku võtma, et labidas maa sisse lüüa, ja siis on ka labida ots ainult poolenisti maa sees. Siinne pinnas on väga vaene ja miskit justkui ei kasva. Üldsegi, sain üsna pea aru, et tasub käia külavahel ja teistesse aedadesse sisse piiluda. Näiteks, märkasin ma kohe, et enamus ilupuid on metsloomade eest võrkudega kaitstud. Hea küll, puud-põõsad jäävad minu puhul järgmisesse aastasse. Alustan pigem rahulikult ja kergelt, kuna eesmärk on siiski rõõmu luua, mitte selg küürus, küüned lõhki ja hambad ristis muudkui rohida ja kiruda.

Peenrakastide kasuks!  

Otsustasin oma aiamaa teha peenrakastidesse esiti seetõttu, et meie koer ei saaks taimede kohal jalga tõsta. Mõistsin, et hea oleks muld siiski osta, kuna tänapäeva poemullad on nii hästi ettevalmistatud – selle sees on parajas koguses sõnnikut, vihmausside saadusi jm. Ja no tegelt, jube mugav on nii ikka ka. Ma tõesti ei taha labidaga kusagil metsaservas kaevata ja siis seda aiamaale kärutada. Mulle väga meeldib pikas kleidis toimetada ja aiamaal kõike naiselikku teha-tunda.

Seejärel otsustasin, et panen mulda just sellised taimed, mille viljad lastele rõõmu pakuvad. Tean juba ette, et minu aiamaa saab olema piisavalt väikene (vähemalt esimesel aastal), nii et poes ja turul plaanin ma endiselt ka käia. Aga kujutan ette seda laste rõõmu, kui nad saavad suvehommikul paljajalu hoovis jalutada ja herneid pugida, maasikaid noppida ja minule tee sisse piparmünti tuua. Ja tegelikult toetan ma rõõmuga ka kohalikke tädikeste pakikesi, kes kogenud aednikena oma saadusi müüvad.

Ühe osa aiast jätan aga silmailule. Minu suur soov oli meelitada aeda mesilasi-liblikaid. Kuid kui Horteses käisin, et nõu küsida, tuli välja, et kultuurlilled ei omagi tolmukaid. Seega ei ole putukatel nende juurde asja. Pigem ikka on metsikud lilled ja teatud sordid need, mis meelitavad oma õitega. Üldse sain Horteses palju targemaks. Näiteks, et Argentiina Raudürt on tõeliselt hea mesilaste meelitaja. Soovitan küll otsida poest üles üks tore töötaja ja tal nagu väike laps järgi käia ning uurida erinevate taimede kohta. Ega nad tegelikult üks-ühele taimedealast nõu oma töökohustuste tõttu kuigi pikalt anda ei suuda, aga ma käisin neil ikka järgi ja kuulasin, kuidas erinevad kliendid neilt oma küsimustega kõike uurisid. Ma sain iga kord ka ise midagi uut kõrva taha panna.

Peenar söögililledest ja silmailuks roosid

Veel tahtsin teha eraldi peenra söögililledest. Parim on neid otse seemnest külvata. Sain teada, et näiteks põldudel kasvav karikakargi on toidulauale igati sobilik taim.

Ilutaimedest olin planeerinud tuua pojengid oma õuele, ent Hortese armas klienditeenindaja hakkas mulle rääkima, kui imelised on hoopis roosid. Panin kohe tema jutu pausile, kuna mina küll end veel roosipidajaks ei pea, et pigem ikka pojengid! Kuid too naine oli nii meeldiv ja rääkis, kuidas pojengid pakuvad imelist ilu vaid paar nädalat, aga õige roositaim õitseb isegi veel septembris. Hakkasin mõtlema, et no see oleks küll ju ilus! Väga oluline on istutada roosi nii, et tema maapealne osa jääb mulla sisse u 10 cm ulatuses, ja kindlasti jätta talle kasvamiseks ruumi. See pidi olema väga oluline nipp elujõulise roositaime kasvatamise juures. Ja nii ma siis oma esimese pinnakatteroosiga Hortesest kodu poole sõitsingi!

See mõnus tomatite lõhn!

Teine pikem teema, mille jaoks ma Horteses valisin omale nõuandjaks ühe juurviljade osakonna töötaja, olid tomatitaimed. Kuidas neid valida, mil viisil hooldada jne. Kuna minul veel kasvuhoonet ei ole, tundus mulle endalegi mu plaan kahtlane, kuid sain julgustust, et küllap kannavad taimed vilju sellest hoolimata. Nii valisimegi koos selle töötajaga välja kuus taime. Kindlasti tuleb need taimed toestada, muidu võivad rasked tomativiljad koos oksaga lihtsalt murduda. Hortesest saab erinevat sorti tomateid ja ootan põnevusega, et näha, milline neist siis see kõige tugevam on. Ma muidugi loodan, et ökosort.

Hortese töötaja andis mulle nõu ka taimedel väikesed võrsed ära näpistada. Kohe meenus mulle, et seda olin ma maal vanaema juures ca 30 aastat tagasi ju teinud. Veel meenus mulle see, et kui panna pea taimede vahele, siis kui mõnus see tomatite lõhn ikka on! Mind viib see kindlasti tagasi mu lapsepõlve kõige rõõmsamatesse päevadesse.

Kodus võtsin ma endale mitme päeva peale mõnusalt aega, et nautida taimede istutamist ja paigutamist. See on üks tõeliselt tujutõstev ja meditatiivne tegevus. Mina olen see, kes aiamaa eest hoolitseb paljakäsi, et saada maksimaalne kontakt taimede ja mullaga. Olgugi need küünelaused siis pärast mustad, aga süda on rõõmus. Nautisin oma unistuse iga hetke!