Skulptuurid ja skulptuursed väikevormid on tõusev trend Eestimaa aedades. Skulptuuriks võime nimetada nii pronksist või kivist kunstiteost, värvilisi looma- ja päkapikukujukesi kui ka betoonist valatud taskukohast masstoodangut.

Skulptuuri aset võib täita aga ka mõni arhitektuurne soolotaim – kõrge kõrrepuhmas, bonsaiks kujundatud okaspuu või põneva võrakujuga põõsas. Heaks pilgupüüdjaks ning ühtlasi ka praktiliseks elemendiks on aiapingid, aiatiigi pinnalt tõusvad erineva kujuga veekaskaadid või müürid, millelt voolab alla veekardin.

Hoone arhitektuurist lähtuvalt valitud suured lillepotid mõjuvad õigesti valituna samuti skulptuurina, on efektsed ja pakuvad aiaomanikule vaheldust – igal hooajal võib sinna sobitada erinevaid taimekooslusi õiterikastest suvelilledest, lehtdekoratiivsetest taimedest või lopsakatest üheaastastest kõrrelistest.

Skulptuuri jaoks leitakse või tekitatakse aias koht, mis koondab aiasolija pilgu kindlasse punkti. Paremaks mõjulepääsemiseks vajab skulptuur enda ümber tausta – muruplatsi keskel või sillutatud platsil paikneva kuju või purskkaevu taustaks on muru või sillutis ise, aiaservas paikneva skulptuuri taha ja/või ka külgedele võiks istutada põõsagrupi või heki. Meie kliimas saab parima ja aastaringselt toimiva tausta igihaljastest põõsastest.