Loe, mida võõrasemad vajavad!

Üheaastaste suvelillede rõõmupeo esimese etteaste teevad meie kliimas võõrasemad ehk aedkannikesed (Viola × wittrockiana või sünonüüm Viola tricolor) ning nende lähisugulased, armsa väikese õiega sarvkannikesed (Viola cornuta).

Nii aed- kui sarvkannikesed taluvad kuni viis kraadi külma. Paar-kolm krõbedamat külmakraadi näpistavad ära küll õied, kuid taim taastub kiiresti ja moodustab uued.

Ootamatu külmalaine korral peida taimepotid või –kastid ööseks kahekordse katteloori alla. Kinnita katteloor servadest, et tuul seda üles ei tõstaks.

Kasvusubstraadiks sobib neile kõige paremini spetsiaalne võõrasemamuld või ka suvelillemuld, millele sega sisse pikatoimelist väetist.

Istutamisel jäta taimede vahekauguseks 8–10 cm, siis on taimel ruumi laiusesse kasvada. Liiga tiheda istutuse korral ei moodustu lilledest kaunist puhmikut, vaid need hakkavad ülespoole venima.

Soojemate ilmadega on taimede veevajadus suurem, jahedal ajal väiksem. Võõrasemad ei armasta ülekastmist, seetõttu kontrolli enne igat kastmiskorda, kas muld on piisavalt tahenenud.

Kui muld on pidevalt liigniiske, võivad lehtedele tekkida seenhaigusest põhjustatud laigud. Liiga kuiva mulla puhul hakkab taim hoogsasti seemneid kasvatama ja uute õite tekkimine väheneb.

Väetiselahusega kastmist alusta kaks nädalat pärast istutamist, siis on taimed juurdunud ja omastavad väetist hästi. Kui oled mullale lisanud pikatoimelist väetist, tee kastmislahus poole lahjem.

Sarvkannikesed on tublid isekülvajad. Suure tõenäosusega leiad nende istutuspoti või ampli lähedusest järgmisel kevadel väikesi taimebeebisid.