Talveks peab kindlasti katma kõik suureõielised peenraroosid. Katmist ei vaja külmakindlad pargiroosid.  Esimene eeltingimus rooside edukaks talvitumiseks – juba istutamisel tuleb pookekoht vähemalt 5cm sügavusele mulda istutada.

Kui sügis on soe ja niiske ning veel sügiselgi kasvavad uued rohtsed võrsed , siis näpistatakse tugevamatel võrsetel latv ära, et ergutada neid puituma. Esimeste öökülmade möödumisel korjatakse ära kõik mahavarisenud ja põõsa küljes olevad lehed ning õienupud. Mahavarisenud lehtedel võivad talvituda seenhaiguste eosed. Levinumateks roosi seenhaigusteks on jahukaste ja tahmlaiksus. Eoste hävitamiseks tuleb roosipeenralt korjatud lehed kindlasti ära põletada, mitte mingil juhul komposteerida! Enne muldamist võiks profülaktikaks pritsida mullapinda kuiva ja vähemalt 10-kraadise sooja ilmaga seenhaiguste tõrje preparaadiga. Varasematel aegadel kasutati seenhaiguste tõrjeks puutuhka.

Roosi juurte ümber kuhjatakse öiste miinuskraadide saabudes (oktoobris, novembris) vähemalt 20cm kõrgune mulla või turbahunnik. Muldamisel ei tohi mulda peenrast juurte ümbert üles kraapida - kahjustab juuri ja muudab nad eriti külmakartlikuks. Muldamiseks tuuakse muld või turvas mujalt. Hästi sobib selleks poest ostetud kasvuturvas. Maapinna külmumisel asetatakse peenrale mullatud roosipõõsaste ümber kuuseoksad. Need aitavad talvel lumel kuhjuda põõsaste ümber ja lumi moodustabki kõige parema talvekatte. Kuuseoksad peletavad peenrast eemale ka hiired ja kaitsevad kevadel roosivarsi päikesepõletuse eest! Lumeta talve korral kaetakse mullatud roosid umbes 20cm paksuselt kuiva kattematerjaliga, milleks sobib saepuru, turvas, kasepuu koorelaastud, tammelehed, vetthülgav talvekaitse ning kaetakse kuuseokstega, et tuul kattematerjali laiali ei kannaks. Saepuru ja turvas vajavad veekindlat katet!! Veekindla katte saab teha kilest, tõrvapapist vms. Spetsiaalne vetthülgav katteturvas (Kekkilä toode Talvisuoja) veekindlat katet ei vaja. Mulla või turba saab kevadel peenrasse lihtsalt laiali lükata. Saepuru, liiva, puulaastude ja -lehtedega katmisel eemaldatakse kattematerjal kevadel peenrast. Kevadel eemaldatakse pakasekaitsekangas tugevate külmade möödumisel, olenevalt kevadest, umbes märtsikuus. Kuuseoksad võetakse ära alles siis, kui maapind on täiesti sulanud. Enamasti saab seda teha aprilli lõpul. Kuuseoksad kaitsevad roosivarsi kevadise päikesepõletuse eest. Ümber põõsa olevad mulla- ja turbakuhilad laotatakse peenrale laiali. Tänapäeval ei soovitata roose lõigata tagasi enam sügisel, vaid seda tehakse kevadel. Kevadel väetatakse oma kauneid roose roosiväetisega kohe, kui maapind on sulanud!

Ronirooside katmine

Roniroosidel eemaldatakse kõik lehed oktoobris vahetult enne muldamist mulla või turbaga. Suured roniroosid painutatakse järk-järgult (3-4 päeva jooksul) enne pakase saabumist maha. Oksad võib kinnitada konksudega pinnase lähedale. Püsivate külmade püsimisel kaetakse ronirooside oksad turba ja kuuseokste või pakasekaitsekangaga. Külmakindlamad roniroosi sordid võib jätta tugedele püsti ja katta pakasekaitsekangaga, kinnitades selle klambritega toe või seina külge püsivate külmade tulekul.

Tüvirooside katmine

Katmiseks ehitatakse ümber tüviroosi puit-, plast- või metallpostidest toestik ja selle ümber kinnitatakse traatvõre. Toestik peab ulatuma roosi võra ladvani. Kõige külmakartlikumad on tüviroosil tüvele poogitud kohad. Kindlasti tuleb raamistik ümber taime ehitada enne, kui maapind on jõudnud külmuda, muidu ei saa hiljem poste pinnasesse suruda. Ümber tüve mähitakse pakasekaitsekangas või seotakse kuuseoksad. Karkassi sisu täidetakse vetthülgava katteturbaga Talvisuoja või tammelehtedega. Tammelehed on kõige paremad sellepärast, et nad ei ima vett ja moodustavad õhurikka kattekihi. Karkass kaetakse külgedelt pakasekaitsekangaga püsivate külmade saabudes. Ülesse jäetakse avaus õhu juurdepääsuks. Maapinnale, tüve lähedusse asetatakse mürkhõrgutised hiirtele (torusse, et lemmikloomad kätte ei saaks).